Geelküüs on nime saanud pikendusmaterjali geelja tekstuuri järgi. Nii geel- kui ka akrüülküüned leiutati enam-vähem samal ajal, 1970ndatel USA hambaarsti kabinetis. Mõlemad sarnanevad oma koostiselt stomatoloogias kasutusel olevate materjalidega. Sellest ajast on geelmaterjali korduvalt modifitseeritud ja erinevad firmad pakuvad erinevaid geelivariante. Nagu kaasagsed hambatäidismaterjalid, on ka geel valguskõvastuv aine ja seda kasutatakse koos UV-lambiga.


Geelküüned jäävad nn. kiviskaalas umbes keskele. Nad ei ole küll nii tugevad kui akrüülküüned, kuid see-eest omavad hämmastavat läiget ka ilma lakita. Viimase omaduse tõttu võib geelküüsi nimetada nö. kõige edevamaks küünetüübiks.

Geele on mitmeid erinevaid värvitoone, mis annab küünetehnikule suurte võimalustega mängumaa.



Geelküünte paigaldamisel tuleks arvestada, et geelile ei meeldi meie muutlik kliima; tugeva külmaga võivad küüned mõranema hakata. Hoides oma käed tugeva pakase eest peidus, soojade kinnaste sees, ei juhtu geelküüntega midagi.